Aga kust kohast raadio oma muusika saab? See küsimus kõlab alati, kui meil mõned noored huvilised külas on. Ja siis ma räägin ja kiidan seda ägedat süsteemi. Seda, mis meid sellel suvel ootamatult kuivale jättis.
Kust see muusika siis ikkagi tuleb? Eesti artistid saadavad oma laulud ise. Paar suuremat plaadifirmat on teinud oma süsteemi, kui mõni laul või album on nende serveris üleval, siis tuleb meile selle kohta e-kirjaga link ja me saame kraami alla laadida. Ent vahest isegi rohkem kui 80 protsenti lauludest ostame me spetsiaalselt teenusepakkujalt.
Käib see nii, et kusagil Ameerikas on miski firma, kellele plaadifirmad saadavad oma lood. Ja spetsiaalselt raadiote jaoks koostab see ettevõte erinevad nö kogumikud. Tantsumusa ühele plaadile, pophitid teisele jne. Ja nii iga nädal. Kunagi liikusid need CD-d kulleriga üle ookeani, tänapäeval on lihtsam, läheme spetsiaalsele netilehele ja laeme lood endale alla. Noh, umbes nagu mingit ajalehte telliks.
Eks seda muusikat saame me niimoodi päris kohutavas koguses ja enamikku lauludest ei puutu mitte kunagi. Aga vajalikud lood on garanteeritult kõik olemas. Ja tuleb tunnistada, et vahel liiguvad asjad nii palju kiiremini, kui läbi plaadifirmade siinsete haurde.
Niisiis tore teenus. Ent peale jaanipäeva saabus vaikus. Ei ühtki laulu enam. Juhtus kole lugu. Kuskil maailmas mingis raadios oli keegi, kes osutus piisavalt idioodiks ja pani need rangelt raadiotele mõeldud kogumikud kuskile internetti üles. Ehk siis räme piraatlus. Ja kui Eestis oleks säärane värk nagu kuidagi igapäevane, siis mujal maailmas lõpeb selline asi kurjalt. Seekord nii kurjalt, et see USA firma põhimõtteliselt lõpetas tegevuse. Vist mingi 20 aastat olid seda teenust pakkunud ja nüüd järsku kõik. Ma ei kujuta ette mingeid rahalisi nõudeid, mis kõige sellega kaasas käivad. Ja nõudeid selle konkreetse jaama vastu, mille töötaja laulud üles riputas.
Tuleb tunnistada, et ka endal hakkas kõhe. Vahel ju mõni endagi tuttav küsib mõnda x-laulu, mida Eestis legaalsel teel suht võimatu hankida. No ja siis saadadki. Aga sa ei tea kunagi, kas tema omakorda seda kellegile edasi ei saada, kes omakorda…
Asi on selles, et suurem osa mp3-faile on tänapäeval „vesimärgistatud“. Ehk siis – kui meie kuskilt USA serverist endale need lood alla laeme, siis jääb nendele külge märk, et need on just meie jaoks mõeldud lood. Märk, mida on võimelised nägema ainult IT-spetsid. Kes tänu nendele märkidele ka selle eelnevalt kirjeldatud piraatlusjuhtumi avastasid.
Kas need suured plaadifirmad võiksid tulla ka mõne Eesti üksikisiku vastu, kes mp3-sid kuhugi üles laeb? Ma arvan, et jah. Nad on väga verised. Ja sellise varguse tõendamine on tänapäeval läinud üpris lihtsaks. Muide, ka näiteks Eesti muusikat müüvad online-keskkonnad on lood märgistanud. Seega – ostke palju tahate, aga edasisaatmine – no way. Ükskkõik, kui hea tuttavaga tegemist.
Mis nüüd raadio Sky Plus muusikast saab? Rahu. Uued teenusepakkujad on juba oma näidised saatnud.
FOTO: PM/Scanpix/Peeter Langovits
