Oli au taas Eesti Laulu eelžüriisse kuuluda. See tähendab niisiis 20 loo väljavalimist. Teade, et saabunud on rekordarv, 158 lugu, andis lootust.
24 tundi hiljem oli mul halb olla. Üks väheseid kordi elus, kui ma sain muusika üledoosi. Probleem pole selles, et kõik need 158 oleksid olnud halvad laulud. Kaugel sellest. Sa ikkagi üritad igat lugu kuulata, aru saada, mida see autor on nüüd oma teosega mõelnud, kas see võiks olla edasipääseja või pole siin seda ainest kohe üldse mitte. Ja kui seda teha 158 korda järjest, siis ei tunne sellest protsessist küll enam mitte mingit mõnu.
Seda enam, et neid hitte seekord polnud, mis silma esimese 30 sekundi jooksul särama oleks löönud. Loomulikult leiab väljavalitud 20 laulu hulgast põnevaid, aga üldine tase jäi ikkagi viimasele paarile aastale alla. Tundus, et see polnud ainult minu arvamus.
Milles siis probleem? Kvantiteet kvaliteedi arvelt? Vist küll. Tegelikult on seal valikus tohutult väga lahedaid artiste. Isegi täitsa tundmatud nimed – googeldad – vau, siuke tüüp, saada kasvõi kohe lavale. Või siis on lugude sound – kuulad – täitsa nagu peab, pole mingi demo. Mida pole, on laul ise. Meloodia. Mida kuulaks ja vilistaks ka siis, kui 158 lugu kuuldud. Vist ongi kogu probleem. Artistid on meil vägevad. Heliloojad paraku mitte.
Väga mitmed Eesti tipud olid konkurile saatnud lausa 3 lugu. See ju tähendab automaatselt, et žürii ei osanud ise ka nende vahel valikut teha. Ühele meeldib üks, teisele teine. Lõpptulemus – vähemalt 2 väga tuntud nime jäid 20 seast välja, sest neile antud hääled jagunesid erinevate lugude vahel ära ning ükski pinnale ei jäänud.
Aga noh. Pole hullu. Õhtuks oli juba parem. Saame näha, kuidas 20 parimat ennast kokku võtavad ja läikima löövad.
Mul on natuke kahju Artjom Savitski loo välja jäämise pärast. Vist oli põhjus selles, et paraku oli see konkursile esitatud inglisekeelsena ja ei mõjunud teistele žürii liikmetele nii löövalt. No ja eks Artjomil oli seal paar rauda veel tules…
No aga juba mitu aastat on see olnud jura ka. Vabandage väljendust.
See nn. Eesti Laul on ju kõigest teise nimega Eruovisioonile saatmiseks mõeldud lugu.
Isiklikult olin ääretult rahul kui Eurovisioonile jõudis Leto Svet, sest isegi leedukad olid julgemad kui Balti tiiger ja tegid Lordi võiduaastal oma lauluga Eurovisiooni võitmisest puhta töö nii mõnegi hea loo ees. Mõte ju lihtne, tee seda, mida tehtud pole. Aga asi peab olema kaasakiskuv.
Viimased aastad on olnud pigem kvantiteedi asi. Lõhmuse laule tunneme kõik juba esimestest nootidest, mis meie kõrvu jõuavad. No milleks? Ikka ja alati sama jama.
Midagi uut ja hoogsat, kaasakiskuvat ja erilist.
Selleasemel, et olla vaiksed maaslamajad, tuleks näidata, et oleme endiselt Balti tiiger ja saata võistlema lugu, mida ei oodata. Kiire, hoogne ja julge.
Kõik muud otsused teeme nagunii vaid Brüsseli loal, teeks siis vähemalt Eurovisioonile saadetava loo inimeste valikul?
Julgemalt ja hoogsamalt eestlased! Me pole ju maaslamaja vaid uhke ajalooga rahvas, kes on 2 korda seljatanud endast suurema rahva, iseseisvuse nimel.