Jah, isegi sellisele koosolekule olen ma sattunud. Enam meil Eestis anonüümsed ülesööjad koos ei käi, seega on minu kogemus üles kirjutatud ajast, mil see veel toimis ja mina sinna puht juhuslikult sattusin. Eelnevalt olin vaid kuulnud, et klubi tegevus käib niinimetatud 12-sammu-praktikal ehk tegevuste ja mõtteviisi järkjärgulise muutmise järgi. Söögisõltuvust võetakse kui haigust.
Kell on 7 õhtul ja kogu kamp koguneb oma korralisele koosolekule üsna väiksesse kesklinna ruumi. Kohal on seitse naisterahvast ja selgub, et paar teevad poppi ka. Vanused varieeruvad - 19 - 42 eluaastani. Ühingu juhtfiguuriks on umbes 22 aastane silmajärgi vähemalt 110 kg kaaluv naisterahvas. Endine kaalujälgija.
Koosoleku alustuseks loeb ta ette mõned punktid 12-sammu praktikast ning lisab, et klubi toimimise juures on tähtis uurida käitumismustreid, mis ülesöömisele tõukavad. Seejärel jätkab ta ringis kõnelemist teemaga, kuidas eelnev nädal on möödunud. Meeleolu on üsna muserdav. Selgub, et temal endal on kõik läinud allamäge ja nädalasse on mahtunud hulgaliselt ülesöömisi. Klubis käib ta enam kui aasta. Järgmine kõneleja, enam-vähem normaalkaalus 23-aastane tütarlaps, jätkab sama meeleoluga - temagi nädal möödus libastumiste küüsis olles - isegi kui püüab, ei suuda normaalses koguses toiduga hakkama saada. Kirjeldab, kuidas sõi šokolaadi ja heeringat kordamööda. Juturingi jätkab 42-aastane kahe poja ema ja ka tema pole suutnud end muuta. Riided enam selga ei lähe, kuigi silmajärgi pole ta mu meelest nii paks midagi.
Ringvestluse jooksul selgub, et tegelikult on kõigil seljataha jäänud nädal libastumisi täis. Vahepeal elan end teemasse nii sisse, et tekib kahtlus - äkki on minulgi probleem, sest vahel söön tõesti rohkem kui peaks. Mõte tekitab õudust.
Peagi jätkab ühingujuht järgmise teemaga ehk et „mida muudan alanud nädalal”, et leida tasakaal ja et õgimishood taas jalust ei murraks. Sealt maale lubavad kõik kui ühest suust, et nüüd võetakse end tõesti käsile. Lubatakse teineteist toetada. Toetusprotsess peaks nägema välja selline, et hetkel, mil ülesöömishoog peale tuleb, peab mõne teise liikmega ühendust võtma. Vahetatakse telefoninumbreid ja MSNi aadresse, kes seda eelnevalt teinud veel pole.
Koosolek lõppeb positiivse ringiga. Nagu ikka – kõik käest kinni ja üheskoos tuuakse esile mingi ebamäärane häälitsus. Koosolek loetakse lõppenuks.
Kell on 21.15 ja jalutame klubi eestvedaja ning paari teise liikmega mõned kvartalid üheskoos. Juht räägib mulle, kuidas tema lihtsalt peab õhtul sealihakäntsaka ja praekartulihunniku ära sööma. Tavaliselt jõuabki ta koju 10ne paiku õhtul ja siis ka sööb. Mõistan, miks tal kaaluprobleemid on. Seejärel küsin absoluutselt nõmeda küsimuse, et kas keegi mingisuguse trenniga ka tegeleb. Saan põlastava pilgu osaliseks, sest nemad on ju haiged ega saa trenni teha. Sealt lõppeb meie ühine tee ja mina mõistan päeva lõpuks vaid seda, et kõik algab mõtlemisest. Isegi haigeks suudame end isa mõelda.
Anonüümne sõltlane Kertu
Trenn, muide, ei puutu teemasse. Kui sa jõuad koju kell kümme ja oled enne teinud korraliku trenni, on isu VEEL PALJU SUUREM!!!!!
Anonüümne sööja,
Peale trenni on ainevahetus kiirem, kui muidu ja peale trenni muide tulebki süüa. Küsimus on selles, mida ja millises koguses. Nii et ära hakka targutama, olen toitumisspetsialist Aderi käsilane…
Olen sinuga Kertu täiesti nõus.Mõni inimene,eriti üle 40 oskavadki ennast haigeks mõelda,tean seda omast käest.Mu vanaema oskas juba endale haigused kallale mõelda.Nii palju on kinni ikka tahtejõus ja viitsimises teha trenni.Usun et kui nad oleks selle aja mis kooleolekule pühandasid hoopisiki trenni teinud oleksid koju läinud õnnelikemana ja rahulolevatena-seda trenn ju tekitabki,kerget õnnetunnet,bagu oleksid miskit hästi teinud:)
Mina vaidleksin vastu,kuid see oleneb suuresti toiduhulgast ja toiduainetest.Minu jaoks on söömine tähtis enne trenni,seda 1-2h enne algust.Trennijärgselt perioodil saab/võib tarbida (valgurikkaid) spordijooke (maitsevad kui jäätis) ,et taastada tasakaal.Ise söön 6 korda päevas,seda regulaarsete vahemikega.Nii on pea võimatu üle süüa,sest söögipausid ei kesta üle kahe tunni,sammuti ei teki vajadus “näksimiseks”.
Tervist ja jõudu Kertu. ^^
kuhu küll jääb inimeste sisemine ilu ;d
Ago,
olen nõus. Toitumises ja ka treeningus on väga palju spetsiifikat. Palju oleneb indiviidist endast, sestap on personaaltreeneritöö efektiivne. Ühtset kindlat reeglit pole, kuid ilmselge on see, et üldse mitte end liigutades ja õhtul hilja sealiha-kartuli praadi sisse ajades ning olukorra üle vingudes, midagi paremaks ei lähe.
Mis puudutab sisemist ilu, siis vabandan oma otsekohesuse pärast, kuid üks mu sõbranna ütleb ikka: sisemise ilu mõtlesid välja koledad inimesed. Karm, kuid tõetera võib selleski olemas olla, sest kas välimiselt ilusal inimesel on piltlikult öeldes koledam kops ja süda, kui seda on pealtnäha inetumal inimesel? Usun tasakaalu - inimene, kes toidab ja treenib oma vaimu ja keha üheaegselt, on tasakaalus. Ja ongi mul uus teema jälle olemas. Aitäh, Sulle!
Kuigi tänapäevasel informatsiooniajastul ei tohiks olla raske leida ka ise informatsiooni,mida tervise valdkonnas ära kasutada.Mulle on jäänud v-b. silma ,et toetuse vajadus on inimestel suurem.Määrav faktor on ka aeg,mis on alati objektiivne.Nii inimesed,kui ka nende elu(viisi)d eristuvad teistest.Mina isiklikult arvan,et päev peaks kestma ikka 48h,mitte 24 : d
Jõudu ja jäksu!
Kõik on mõtlemises kinni. Kui inimene mõtleb ,et ta on haige siis ei suuda mitte ükski meditsiiniline ime teda ravida. Mina näiteks pole viimase 4 aasta jooksul kordagi haigeks jäänud. Kusjuures jopet vihma ja külma kaitseks kasutan väga harva.
Parimate soovidega
Mikk