Eurovisiooni lauluvõistluse võitjariigi Saksamaa nö koondises on ka varasematel aastatel kaasa löönud sealne telegeenius Stefan Raab. Ent tänavune konkurss erines varasematest väga suurelt. Tegelikult ehitati üles täiesti uus süsteem, mis laias laastus sarnaneb superstaari-otsingutele. Laul ei ole tähtis, tähtis on esineja. Ja kuna eelvoore, väljalangemisi ja draamat on palju, siis lõpuks kerib kõik hullumeelseks ja paadunud fänne on võitjal sel hetkel tohutult.
Asi käis siis nii. Esmalt valiti välja 20 lauljat, suuremalt jaolt noored ja ilma lavakogemuseta. Nemad jaotusid kahte saatesse, mõlemas esitati tuntud laule ja valiti välja kokku 10 edasipääsejat. Järgmises saates kukkusid välja järgmised kaks, siis veel kaks ja veel üks. Ehk siis viie saatega kahanes lauljate hulk viiele.
Veerandfinaalis lahkus veel üks esineja. Siis juba poolfinaal, kust finaali pääses kaks paremat. Ja finaalis selgus võitja, Lena Meyer-Landrut. Stefan Raab juhtis žüriid, kus osales kokku veel 16 Saksamaa tuntud muusikategelast.
Selle süsteemi puhul on kõige huvitavam hoopis erakanalite ja avalik-õigusliku TV koostöö. Sest Raab ja ProSieben ei peaks tegelikult Eurovisiooniga üldse kokku puutuma, sest see on kirjade järgi ju riiklike ARD ja NDRi rida. Eelvoorud olidki eetris vaheldumisi erakanalis ja riiklikes.
Kas oleks Eestis mõeldav, et ERR ja Kanal 2 näiteks oma jõud ühendaksid? Vaevalt. Eestis on veel eriti kombeks inimesi “tallidesse” jagada. Telekanalite järgi. Raadiote järgi. Plaadifirmade järgi. Kõik muusika- ja meediainimesed tunnevad kõiki, on sõbrad Facebookis ja naeratavad üksteisele, aga mõistlikuks ja edasiviivaks koostööks ei lähe kuidagi.
Aga ma ei panegi siia Lena lugu. Hoopis Hispaania esituse. Ja siin on siis näha, kuidas 1:14 ajal fänn lavale ronib. Mis on muidugi kurioosne. Olin ise saalis teise poolfinaali ja finaali peaproovi ajal. Ja see, kuidas turva ei tulnud toime fännide taltsutamisega, oli hämmastav. 2 minutit enne otse-eetrit valitses saalis sisuliselt kaos.
