Veebruaris sai siinsamas kirjutatud ühest briti poistebändi One Direction auhinnaskandaalist. Mis on tänaseks edasi saanud? Seda auhinnajama ei mäleta enam keegi. Sest kahe kuuga on One Direction tõusnud järsku maailma popmuusika kõige kuumemaks nimeks üldse. Asjad läksid nö käest siis, kui Simon Cowelli kasvandikud USA turule jõudsid. Kõigest mõned raadiointervjuud ja promoesinemised ning need kutid tõusid seal jumalate staatusesse. Tüdrukud läksid segaseks. Täpselt nagu „vanadel aegadel“, kui tegijad olid Backstreet Boys ja N’Sync. Või siis veel vanematel aegadel.
Lisaks andis briti invasioonile hoogu juurde veel teinegi poistebänd, The Wanted. Ka neil läheb USA turul superhästi. Ehk siis – poistebändide aeg on tagasi ja kuidas veel! One Direction on hetkel välja kuulutanud oma maailmaturnee, kokku 101 kontserti. See toimub alles 2013, ent juba hetkel on see paljudes kohtades välja müüdud. Austraalias ja Uus-Meremaal ainuüksi müüdi 190 tuhat piletit 18 kontserdile, käibeks 15,7 miljonit dollarit!
Niisiis jätke meelde nimed Niall Horan, Zayn Malik, Liam Payne, Harry Styles ja Louis Tomlinson. Need tüübid ehk One Directon on päris suure hullusega hakkama saanud. Ja see paneb küsima – kus on Eesti poistebänd? Eelmisel korral, kui Backstreet Boysi teemaks oli, tekkis neid küll. Tahab ehk keegi ka sel korral raha teenida? Ilmselt päris soliidsed summad saadaval.
Maailma üks popimaid Youtube’i staare võtab seekord ette Nicki Minaj’i. Ja nagu talle kombeks, kõik pillid “mängib” ta sisse oma häälega. Video lõpus on kenasti juhend ka, kuidas sama asja teha.
Eesti muusika niru seisu on siin blogis kirutud omajagu. Eeskätt just heliloojate nõrka taset. Lauljaid nagu oleks, hitte mitte. Eks seda tingib ka autorikaitse süsteem, kui artist ise on loo autor, saab ta selle esitamise eest raadiotes ju raha. Seega pole lugude väljaspoolt laenamine majanduslikult kasulik. Aga see selleks.
Ent eestlane on visa loom. Uskumatu järjekindlusega trügib ta siiski rahvusvahelisele areenile. Ja ma pean tunnistama, et mitte kunagi varem pole ma Eesti artiste nii palju läbilöögi lävel märganud kui sellel aastal.
Täpsemalt – suurem osa raadioid saab oma muusika spetsiaalsetelt levitusfirmadelt, mis iga nädal kümnete kaupa lugusid kokku koondavad. Ainult raadiote jaoks. Sellest sai kunagi kirjutatud siin. Need on alati olnud uhked hetked, kui mõni kodumaine artist järsku sellest nimekirjast vastu vaatab. Mäletan, et kunagi oli ühe säärase raadiokogumiku peal Inese „Once In A Lifetime“, tänu mingile Saksamaa plaadifirmale ilmselt. Siis läks aastaid, enne kui sellesse listi ilmus Vanilla Ninja. Edasi taas vaikus.
Ja aastal 2012 järsku hoplaa- pea iga kuu näeb suurte tulevaste hittide vahel meie enda staare. Üsna kindlalt jõuavad Euroopa raadiotesse nii näiteks kõik Hannah’ lood. Samamoodi on selles nimekirjas nüüd ka Iiris. Ning loomulikult vilksatab seal Kerli. Jah, kõigi kolmega tegeletakse aktiivselt just välismaal, aga no ikka meie oma värk. Äge!
Ootan huviga, kas ja millal sinna trügib järgmine. Näiteks Ewert And The Two Dragons. Või mõni noortest DJ-dest-produtsentidest, kes päris suurte Euroopa tegijate külje alla pugenud.
Mulle on alati meeldinud tegelased, kes on süüdi suurtes asjades, ent jäävad ise kaadri taha. Selle kategooria alla mahuvad kenasti ka produtsendid ja heliloojad. Nende nimed on tuntud, näod eriti mitte, ent samas võivad nad täiega endale vastu rinda taguda, sest ilma nendeta staare poleks.
Hiljutisel raadiokonverentsil tiriti üks sellistest legendidest ka lavale – Pete Waterman. 65aastane inglise produtsent, helilooja, kuulsa tiimi Stock Aitken Waterman üks liikmetest. See trio põhimõtteliselt valitses kaheksakümnendaid. Kylie Minogue, Rick Astley, Bananarama, Mel and Kim, Jason Donovan… Kokku arvatakse, et nende toodetud albumeid ja singleid on maailmas müüdud 500 miljonit eksemplari!
Tõsi, Waterman on ise ka siiski üsna tuntud nägu, sest ta on juhtinud mitmeid teleprojekte ja olnud ka superstaarisaate inglise versiooni esimese aasta kohtunik. Härra varandust hinnatakse 30-47 miljonile naelale.
Ja nüüd järsku istus selline mees minust kolme meetri kaugusel ja rääkis, kuidas „see“ kõik juhtus. Hämmastav on sealjuures juhuslikkus, mismoodi asjad toimisid. Waterman tahtis alati olla DJ, mängida plaate, teha seda nii klubides kui teles. Ent ootamatult avastas ta, et näiteks gay-klubides mängitav muusika on selline, mis meeldib ka pubekatest tüdrukutele (kes teatavasti on suurimad muusikaostjad). Vaja oli kiiremat biiti, lollaka trummari võis oma kolaga minema saata, trummimasin tegi töö ära. Pete tunnistas, et tänu gaydele jäi ta põhimõtteliselt ellu – just nende klubidest saadud ideed viisid tulevaste superstaaride sünnini.
Samas nentis produtsent, et näiteks Rick Astley oli lihtsalt nii hea laulja, et lugude enda tähtsus polnud määrav. Waterman arvab siiani, et ilma Astleyta poleks need laulud hitiks saanud. Eriti jabur oli kuulda Rick Astley USA-sse minekut. Klubisse, kus staar pidi esinema, ei lastud teda sisse. Sest turvamees ei uskunud, et tegu on lauljaga. „Mismõttes Rick Astley? Rick Astley on ju mustanahaline?“. Situatsioon oli väga veider, sest ka klubikülastajad olid 100% mustad. Ja mitte keegi neist ei uskunud, et Astley on valge. Esimese loo poole laulis mees lava kardina taga! Siis sõitis kardin eest ja must publik seisis šokeeritult ning jõllitas laval seisvat valget staari. Hetk hiljem järgnes juba meeletu aplaus. Ent siiski müüdi Rick Astley singleid USAs enamasti nii, et laulja pilti nendel polnud.
Kylie Minogue’ga lepingu sõlmimise lugu kõlas veelgi kummalisemalt. Waterman tunnistas, et tal oli hetkel, mil Austraalia tšikk stuudiosse tassiti, kümme muud asja pooleli. Edetabelites valitsesid niigi juba ainult nende trio lood ja nüüd järsku pidi ta tegelema miski tundmatu tegelasega. Lugu tehti valmis alles siis, kui Kylie juba stuudios ootas. Salvestati ja… unustati. Kaheksa kuud hiljem küsis keegi, et mis sellest Austraalia tüdrukust sai. Waterman ei mäletanud isegi enam laulu pealkirja, mis tehtud sai. See oli „I should Be So Lucky“. Ta otsis plaadi välja ja otsustas seda testida oma raadiosaates. Mis oli tol ajal väga kuum, sest just seal kõlasid esmakordselt kõik suuremad tulevased hitid. Raadio programmijuht nägi plaati, millele oli kritseldatud Kylie Minogue. „Vau, see on ju Kylie Minogue!“ karjatas ta. Watermanil endal polnud aimugi, et Kylie oli juba kuulus tänu Austraalia seebiseriaalile „Naabrid“. Lugu läks peale. Ja peale seda vastasid raadio sekretärid 20 minutit kõnedele, milles küsiti esitaja nime… Staarist sai hetkega superstaar.
Selliseid imelikke juhuseid on terve Watermani karjäär täis. Näiteks Jason Donovan. Laul „Especially For You“. Idee selleks tuli jõulukaardlilt, mille produtsent ostis ja kus seesama lause peal oli.
Lõpetuseks läks jutt ka superstaarisaate formaadile. Waterman ütles, et saate esimene hooaeg ei teadnud mitte keegi, mis juhtuma hakkab. Sellist saadet varem polnud. Polnud ka mingeid uuringuid, kas see võiks töötada. Lihtsalt üks mees uskus ja arvas, et asi võiks toimida. Toimib siiani ja kuidas veel. Kui sul on tunnetus, et värk töötab, siis see on olulisem igast uuringust.
